Sündis ilma väike inime...

Kaks käekest, imearmsat, sirutub su poole,
kaks silmanöpsi kõikjal saadab sind.
Sa neile ema-armu pühendad ja kogu hoole,
et ainult õnnelik vaid oleks väike lind.
***
Seda tead, et tema just
toob su ellu lepitust.
Õrn ja nõrk su rõõm ja kindlus.
Puhtad põsed, puhas hingus.
***

Väga väike inimene rõõmus ja pai
istub keset põrandat
ühes käes sai.
Vaatad teda, tillukest
õrna paju-urba.
Märkamatult pöörad meelt
tusast ja kurba.
***
Lõpuks saab su olemuseks olla ema.
Õpetad nad kõndima ja kõnelema.
Kasvavad. Ja sinu tarkus
jääb neile pähe.
Laia ilma lahkuvad, neile sellest vähe.
***









Meie käime ruttu.
Lapsel jätkub aega.
Tal on tarvis kõikjal
pikalt ringi kaeda.
Et võiks olla rahul
kogu selle aja
pole talle palju
tavaliselt vaja:
nimelt ema, isa
kodu, päikene
ja et olla tohib
alles väikene.
***

Ema, isa, vend ja õde,
tädid, onud, mängusõber,
mitu vanavanemat -
lapse tarvis paremat
seltsi soovida ei tea!
***

Üks väike unelinnuke
on puutunud su silma,
su ripsmeid tiivaotsaga
ja viind su une-ilma.
Suu lahti, padjal pehme põsk
ja vaikne norin ninas
ja kaitstud olemise usk
on kogu väikses minas.
***

Käe vahel kasvad suureks
kaob kuklalt udujuus.
Pea esimesed sõnad
ja piimahambad suus.
Veel mahud kurgu alla
ja sülle üleni,
kuid pea on süle-äärest
su jalad ülegi.
Siis läveni sa tippad
ja lävest ülegi,
siis üle õue lippad
ja nõnda edasi.
***

Väike mu valgepea,
priske ja punane,
sõrm alles pudrune,
põsk alles munane.
Valgepea väike
end kätte ei anna,
roomates põgeneb
jalg veel ei kanna.
Kilgates põgeneb.
Silmad täis vaimustust.
Siiski ta lemmikpaik
süles on just.
***

Imiku sõrm riivab kumerat pinda
heldena toitvat emarinda.
Üle ta kummardab ilmaletooja.
Toas on vaikust, valgust ja sooja.
***

Imik elab teiste seas.
Tal on omad mõtted peas.
Tal on müstiline meel,
suus on justkui ingliskeel.
Võtab peoga toosist võid,
näost on tark, kui lapi nõid.
***







Väikeste laste pihkudest joovad
haige tiivaga linnud
sügiseti põlatud suvilate kassid
lähedusest ilmajäetud pulstunud koerad
toidulauata talvetihased
puruksastutud teod
külma-ilma lepatriinud
jahitavad hiirepojad
aknavahe kärbsed
kättesaamatult lähedast hommikust hellust.
***

Lapsed kasvavad riietest välja
kitsaks jäävad kingad.
Lapsed kasvavad kodudest välja
lähevad laia ilma.
Kas nad otsivad raskust või rõõmu
on nende endi teha.
Kojutulekust emal on rõõmu.
Mis tal muud annab teha?
***

Tasa, tasa nüüd eemale astu,
ära peleta väikese und.
Unenägude värvikad laastud,
pehme kangana libiseb tund.
Öö on rahulik. Kosutab uni.
Päike hommikunaeratust toob,
ja siis mänge ja vallatust lunib,
elu rõõmu ja pisaraid koob.
Tasa, tasa nüüd eemale asu,
pehme kangana libiseb tund.
Muinasjuttudest haldjatel kästud
valvata väikese und.
***