Anna, taevas, kas või vähe
õnne igaühele, aga anna seda nõnda,
et me paneks tähele.
Ära anna seda palju,
paljuga võib harjuda,
anna nii, et mõnest rõõmust
tohiks õnnest karjuda!
Taevas anna, et me ümber
leiduks ausat inimest,
selget vett ja puhast loodust,
halastajate ligimest!
Ära anna meile kurjust,
vii see ära kaugele,
aga kaunist unenägu
saada võid me laugele.
Anna, taevas, kas või vähe
õnne igaühele,
aga anna seda nõnda,
et me paneks tähele!
/E. Stern/
***
Elu ilma ajalooga
on kui nägu ilma näota,
on kui süda vereta.
Aeg sind
oma pika käega
kaugelt-kaugelt teretab;
kinni seob
kõik katkend lõimed.
Uskumatu on ta võime
üles leida tillukesi
olukorra killukesi;
põimida neist näiliselt
tähtsusetuist seikadest
suurepärane vitraaž.
/Lea Tabur/
***
Ma olen lind, kes vabadust ihkab,
sina liblikas kirju ja särav.
Ja kui on möödas see joovastav öö,
me lendame nukralt ära.
Kuid mõtlema sellest
praegu ei pea,
ma liigun allika poole.
Ma joon, kuid janu eal täis ei saa,
Sa annad end Jumala hoolde.
***
Maailmas, kus kõik liigub,
vajatakse kindlat toetuspunkti.
Selleks on kodukolle,
mis aga pole mingi kõva kivi, nagu rahvas räägib,
vaid süda ja nimelt naise süda.
/J. Michelet/
***
On hetki, mil me pole me ise.
On hetki, mil me oleks rohkem, kui me ise.
On hetki, mil me peame paremad olema.
On hetki, mille pärast me peame paremad olema.
***
Mõni hetk on püha,
mõnda hetke tuleb kanda
kulunud kuue põues, kui aaret.
Ja alles siis, kui aeg saab täis,
kui tunned, et just praegu on hingede ühtimisaeg,
tuleb kinkida kild kallile.
Selline kild, mis on rohkem tõeline,
kui mõni käega katsutav kallis asi;
ise tead, mis meie vahel on hella -
ma ei ütle rohkem ...
***
...aga vahel on tõesti tarvis,
et Sinu sammud kõrval oleksid kellegi teise sammud
ja Sinu aastate kõrval kellegi teise aastad!
***
Palju on maailmas
nutetud nuttusid,
lausutud sõnu
ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega talusid.
palju on rõõme ja palju on muresid.
Vähe on maailmas mõtete sarnasust,
tõelisi tundeid ja igavest armastust.
Vähe on päikest
põhjamaa suvedes,
vähe on aega, vähe värve on unedes.
Vähest saab palju,
kui elu hinnata,
kui oma tundmusi tuulde ei pollata.
Vähest saab palju,
kui virinat trotsides
eluteid mõõdame
tõdesid otsides.
***
Kõik maine on sündinud Maal
ja igatseb vabaneda Maast.
Kõik ebamaised igatsused,
mille on sünnitanud Maa
igatsevad tagasi oma sünnimajja.
Meie kohtumine sünnitas armastuse
ja see armastus sünnitas uusi kohtumisi
uute lahkumistega,
sest kõik see, mis peab kuuluma ühte,
peab tundma end lahusolevana.
/"Paratamatus"/
***
Käia ja olla ja vaikida aina,
kui südamest karjuda tahaks;
tunda, kuis midagi
piinab ja painab,
mida ei raputa maha.
Elada ilmas
ja anda ja anda
kui hoopiski võtta on soov;
käia ja olla ja vaikides kanda
kõike, mis saatus toob.
***
Kunstnikud kevadet
tüdrukuna kujutlevad.
Kuid milline tüdruk on kevad?
Millises tüdrukus
on pajuurbade pehmus,
päikesesära sulalumel
ja ärkava maa hingus?
Kevad on just selline tüdruk,
kes on just tõusnud luuletust kirjutamast -
luule on küll juba paberil,
kuid pole temast endast veel ära,
veel on silmis ja sõrmis
mõtte sära - päikese sära.
***
Maja ei ole midagi.
Tuba ei ole tühjagi.
Kodu on muus.
Kodud kasvavad kodudeks märkamatult.
Sügisõhtutes lednavate tähtede läbi.
Pilvede rännu läbi üle magavate maastike.
Päevast päeva.
Aastast aastasse.
Pidevuse läbi.
/E. Niit/
Me astume eilsest homsesse,
nagu tunnelist valguse kätte,
sest keegi meist tõestab,
et leiame sealt kõigi lätete lätte.
Kuidagi seda teame -
homsest, vaid homsest peab otsima venda,
ja kõikidest teedest raskeim
on tee läbi iseenda...
/R. Rimmel/
***
Õnn on lühem kui elu,
lootus ja mälestus.
Kas ta muud ongi,
kui helk, mis kumab
sealt, kuhu küündivad lootus ja mälestus üksi,
ikka möödas või ees.
Pea seda meeles läbi igapäevapettumuste.
***
Inimese elu ei küündi saja aastanigi,
muresid jätkub ent tuhandeks.
Lühikesed on me päevad,
pikad murerohked ööd.
Võta siis lamp
ja otsi üürikesi rõõmuhetki,
alusta juba täna!
Miks Sa muudkui ootad, aasta, aasta järel?
***
Elu on küll lühike, aga aeg on pikk.
Küünal läheb põlema,
siis kui kustub tikk.
Küünal läheb põlema
kalmus lume sees,
kalmu ääres seisavad suur ja väike mees.
Tikk on ammu kustunud,
küünlad põlevad,
ühte tulle vaatavad viivu mõlemad.
Väike annab suurele
oma väikse käe
ja nad lähevad - kuhu
- ma pimedas ei näe.
***
Väikeste laste pihkudest
joovad haige tiivaga linnud,
sügiseti põlatud suvilakassid,
lähedusest ilmajäetud pulstunud koerad,
toidulauata talvetihased,
puruksastutavad teod,
külma-ilma lepatriinud,
jahitavad hiirepojad,
aknavahe kärbsed
kättesaamatut lähedast hommikust hellust.
/M. Õim/
***
Need armsad, kellest äkki jäime ilma,
on tegelikult alles - meie sees.
Nad on nii ligi, et ei torka silma
nii nagu valgus tolmukübemes.
Sest tolmust - hetkel olulisest tolmust -
on tehtud ka me endi valus kest,
mis veel ei oska olevast ja olnust
(ei tohigi vist?) leida igavest.
Ei ole kaotust, millega ei harju,
siinpoolsuses, kus algus vajab äärt,
kuid, enda pea peal tundes surma varju,
nüüd on üks naer,
poolt eelmist elu väärt.
***
No comments:
Post a Comment