Rasketeks hetkedeks

ma palun jõe eest
kes on vangis kallaste vahel
ja päeva eest
kes on vangis kahe päeva vahel
ja lume eest
kes langeb taevast porisele maale
aga kes palub minu eest
kui ma jään üksi nende keskele
kes mu armastust kunagi ei mõista...
(Jaan Kaplinski)
***
kõik surelik
on surnud
kõik mis on
pole kunagi
sündinud
su oma
naeratus on
ainus millele
toetuda
(Jaan Kaplinski)
***
Ära kurvasta.
Kõik, mis kaob käest,
teisel kujul su juurde naaseb.
Laps, keda emarinnast
kunagi võõrutati,
vürtsikat veini nüüd rüüpab,
mis on magusam meest.
(Kabir)

***
Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.
Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.
(Sergei Jessenin)
***
Kas valu on kui puu, mis õitseb minus,
mis õitseb õitsemata eilses lumes,
kus sinu jäljed põlevad kui jää,
kus rada otsimises otsa saanud?
Su käsi veel mu käes,
silm vaatab veelgi silma.
Ma olen sinuta, ma olen sinust ilma.
(Kalju Lepik)
***

Elu on laul, on lihtne ta viis,
heliseb korra ja vaibubki siis....
***

nüüd ma näen, et kõik on igavene,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud läbi elu.
nüüd ma tean, kuskohta kõik see JÄÄB,
see, mis oli, on ja mis võib-olla tuleb.
tuli praksub ahju sees, ja süda näeb
kõike. igavesti, ega sule
iial uksi, mille AVAS süda.
nüüd on oldud. nüüd ka teised uksed
igaveseks avati.
jah, seda
nüüd ma näen.
sest kõik on igavene.
(Jaak Jõerüüt)
***
Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid silma ees.
Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid SILMAVEES.
Kõik kaob ja läinud ongi. Kuid kuhu, ei ma tea.
Kõik kaob ja läinud ongi. Ja ometigi hea
ei lähe iial meelest. Ei iial tuulde kao.
Ei headus küsi tuulest, mis tuiskab üle TOA.
AOVALGUS lõpuks tuhmub. Ja ööpäev tumeneb.
Kõik kaob ja läinud ongi. Mispärast, ei ma tea.
(Jaak Jõerüüt)
***
Eile öösel mõtlesin, kuhu küll oled magama jäänud.
Voodis sa polnud. Su toolis ei istunud kedagi.
Igast aknast hiilgas sisse valge täiskuu.
Kõndisin aeda, värisedes:
"Kus sa oled, mu kallim? Sa külmetad ära."
Ärgates lasksin päevastel tõsiasjadel rulluda lahti.
(Elaine Feinstein)
***
Ka kõige kurvem päev läeb mööda,
ka kõige raskem viiv kord kaob;
ka kõige valurikkam elu
kord igaviku sülle vaob.
(Anna Haava)
***
On igaühel üks ja ainus tee,
mis mingil hetkel lihtsalt lõpeb ära.
Ei ühtki miksi enam...
see just ongi see! -
kesk igavikuringi keerdub kuldne sära...
Su maailm plahvatades muutub valguseks.
Üks lõpp on millelegi alguseks.
(Virve Osila)
***
Iga koit lõpeb loojangukumas.
Öösse kaob iga ELUpäev,
mille pikkuse määrab Jumal -
Tema otsus on lõplik ... ja jääv ...
Elust jäljetult ükski ei lähe.
Ikka midagi järele jääb.
Sealpoolsuse säraval tähel
oma maapealseid jälgi ta näeb.
(Virve Osila)
***
Naerdud on naerud ja nutetud nutud,
lauldud on laulud ja räägitud jutud;
mis oli, see oli - uut enam ei tule.
Jumal kustutas teelise laternas tule.
(Virve Osila)
***
Mis tulema peab, see tuleb.
Kellel otsa saab aeg, see läheb;
minnes võtab ta lambist tule
ja süütab taevasse tähe.
(Virve Osila)
***
... Kelle liivakellas saab otsa liiv,
selle ees
tõuseb püsti ta tee -
ja astuja ongi päral ...
Seal kusagil kutsuval säral
terendab Linnutee -
teispoolsuse radadel kulgeb
lõputult see ...
(Virve Osila)
***
Kõik alles jääb
siin sinise taeva all
puud õitest marjadeni
ja inimesed põlvest põlve
jääb kestma
Elu igavene ring
(S. Heinla)